Vihmauss

Vihmaussi lühitutvustus

Eluvormina on vihmauss palja silmaga nähtav ja käega katsutav pehme, jalgadeta, lülistunud loomake. Igal lülil on kaheksa pisikest harjast, mida tunneme vastukarva silitades. Loom koosneb kahest üksteise sisse monteeritud torust: välimine on kehasein, sisemine soolikas, muud siseelundid mahuvad nende kahe toru vahele. Eesotsas paikneb suu, tagaotsas pärak. Silmi ega kõrvu pole. Elab mullas, sööb mulda. Täiskasvanul on ümber mitme kehalüli heledam, näärmeline nahapaksend, mida nimetatakse vööks; seda läheb vaja sigimisel.

Eesti vihmaussid

• Harilik vihmauss- kuni 30 cm pikk, kõige suurem, elab sügaval.
• Punane vihmauss- kuni 15 cm, väga liikuv, elab kõdukihis ja mulla ülemises kihis.
• Tume vihmauss- kuni 85 mm elab mullas ja kõdukihis, pole haritavates muldades.
• Suur mullauss- väga sarnane hariliku vihmaussiga, eristatakse tunnuste järgi, mida palja silmaga ei näe.
• Harilik mullauss- kuni 17 cm, meie kõige arvukam liik.
• Roheline mullauss- kuni 85 mm, eelistab niiskemaid looduslikke muldi.
• Roosa mullauss- kuni 15 cm, nii haritavates kui looduslikes muldades.
• Piimjas soouss- 18 cm, looduslikud niisked mullad.
• Sinakas soouss- kuni 18 cm, seni leitud vaid Tallinna Botaanikaaia mullast.
• Nelikant- kalduss- kuni 67 mm, elab märjas mullas, veekogude kallastel, ka madalates mageveekogudes.
• Kaheksakant-kõduuss- kuni 6 cm, elab ainult metsakõdus.
• Peen kõduuss- 6 cm, elab kõdus ja vahel mullas.
• Sõnnikuuss- kuni 13 cm, elab ainult kõdunevas sõnnikus ja kompostis, ainuke liik, keda inimene on äri eesmärgil kultuuristanud.

Vihmaussi ehitus

Vihmaussid hingavad otse läbi pindmise limanaha. Õhu käes või liiga kuivas mullas niisutab kehapinda vähehaaval kehamahl, mida eristavad pisikesed avad iga kehalüli seljapoolel. Veresoontes kannab hapnikku laiali punane hemoglobiin nagu meilgi, kuid see pole verelibledesse koondunud, vaid vereplasmas laiali. Pikk seljasoon kehaõõnes pumpab verd ettepoole, väiksematesse harudesse ja kapillaaridesse. Ka mõned harusooned eespoolsetes lülides võivad südame kombel tuksuda. Teises suures pikisoones, kõhupoolel läheb veri isevoolu jälle tahapoole. 

Silmi vihmaussil pole, aga kehaseinas leidub valgustundlikke rakke, et teaks valgust ära tunda ja sellest hoiduda. Maitsmis- ja kompimismeel on olemas. Kõige tundlikum on eesots, mis peab kulgemisel teed valima ja söödavat leidma. Helisid eristab loom kompimismeelega, maa värisemisena. Mingil määral on tal ka mälu, nagu on näidanud katsed labürintides.

Vihmaussi pisike peaaju asub seljapoolel suuõõne kohal. Palju suurem ja olulisem on kõhtmine aju- pikk närvikoe väät läbi kogu keha, igas lülis pooliseseisev närvitänk. Läbi kogu kõhtmise aju kulgeb kolm eriti jämedat närvikiudu. Neid mööda jookseb häire, kui on vaja kähku keha kokku tõmmata, et ohu eest põgeneda: mööda keskmist kiudu eest tahapoole, äärmisi kiude pidi tagant ette. Peale närvisignaalide toimib aju ka sisenõristusnäärmena, eristades hormoone.

Vihmaussi elukeskkond, liikumine ja toitumine.

Vihmaussid  on mullafauna võimsamad esindajad , kes ületavad kõiki teisi biomassi, hingamise intensiivsuse ja mulla struktuuri parandamise võime poolest. Maailma teadlaste andmeil on vihmaussidel mullas tohutu käigusüsteem. Rohumaa ühel hektaril võib olla kuni 9000 km käike.

Igal liigil on oma eelistused. Muld on nagu kolmekorruseline maja. Ülemisel korrusel , kõdunevate kõrte ja lehtede kihis elavad väikesed, hästi liikuvad ja tumedat värvi liigid: kaheksakant kõduuss, peen kõduuss, tume vihmauss. Veidi allpool, rohujuurte vahel tegutseb neist suurem punane vihmauss. Kõik neli liiguvad horisontaalsuunas, kuid sügavamale, tiheda mulla sisse ei tiku. Seepärast on neil õhuke kehasein, katsudes tunduvad nad vedelad. Nad söövad vähelagunenud taimejäänuseid. Tumepunane nahapigment kaitseb neid juhusliku päikesepõletuse eest.

Keskmisel korrusel, paarikümne sentimeetri sügavusel sõmeras mullas rändavad ringi harilik mullauss ja roosa mullauss, need on heledad ja läbipaistva nahaga. Nad on aeglasemad, aga lihaselise  tihke kehaga. Neelavad lagunenud huumust, mis on vähem toitev kui taimetükid. Uruavadest pressitakse välja roojakuhilaid.

Kõige vägevamate, hariliku vihmaussi ja suure mullaussi kodu on keldrikorrusel. Nende urud küünivad ühe või isegi kahe meetri sügavusele, savi ja räha sisse. Ussid on pikad ja jämedad, peaaegu musta eesotsaga, kuid helehalli lameda sabaga. Tume pigment on sellepärast, et nad käivad vahel maapinnal. Ülal käia on vaja, sest paljas savi ei toida.

Roheline mullauss ja piimjas soouss tahavad niiskemat mulda, viimane ka lubjarikkamat. Pisike, kandilise sabaga nelikant-kalduss elab jõe- ja järvekallastel märjas mullas, vahel päris madalas vees, eriti allikates. Kollase-punasevöödilise keha ja teravalt lõhnava kollase kehamahlaga sõnniku-uss elab lautade ligidal sõnnikus, kompostis või mädanevas põhus.

Enamik vihmausse jahedust ei pelga. Vihmausside mõnusaim aeg algab sügisvihmadega ja kestab maa lõpliku külmumiseni. Talveks taanduvad nad sügavamale või keeravad end mullas sõlme, tühjendavad soole, kattuvad limakapsliga ja jäävad saatuse hoolde. Nii võivad nad ka kergelt külmunud mullas, alajahtunult vastu pidada. Kui kehamahlad jäätuvad , siis tuleb surm.

Vihmaussid kasutavad liikumiseks lihaseid, vesiskeletti ja harjaseid. Kehasein koosneb ringlihaste ja pikilihaste kihist, lülid on üksteisest vaheseintega eraldatud ja nende õõned vedelikku, soolikat ja muid siseelundeid täis. Kui pikilihased kokku tõmbuvad, suruvad nad kehalülisid lühemaks ja jämedamaks; ringlihased jälle pikemaks ja peenemaks. Sellised kokkutõmbelained liiguvad vaheldumisi eest tahapoole. Eespoolne osa peeneneb ja nihkub ettepoole, siis jämeneb ja tõmbab järgmisi, parasjagu peenenevaid lülisid järele. Tahapoole suunatud harjased ankurdavad paisunud lülisid uru seinte külge. Väga tihedast mullast võib uss end ka tasapisi läbi süüa.

Vihmaussid neelavad kõike: huumust, liivateri ning kõdunevaid taimetükke koos seeneniitide, pisiloomade ja bakteritega. „ Alumise  korruse” loomad  käivad maapinnalt taimelehti toomas. Seeditakse mitmesuguseid pisioleseid, eriti seeneniite, vetikaid ja ainurakseid.

Suurem osa neelatud mineraalsest või orgaanilisest massist tuleb varsti ussi taguotsast välja. Kõdukihis liikuvatel ussidel pudeneb see lihtsalt siia-sinna;sügavamal elavad loomad tihendavad rooja ja lima seguga oma urgude seinu ning ülejäägi suruvad uruavast maapinnale. Pisikeste kägarate ( koproliitide) all on auguke. Meie vihmausside hunnikud on kuni paari sentimeetri kõrgused ja mõne grammi raskused.

Vihmaussi väljaheide pole enam sama, mis neelatud muld. Mullaosakesed on soolelimaga sõmerateks kleebitud. Muld on täis vihmausside hargnevaid ja omavahel liituvaid urge nagu labürint. Piki urgusid pääsevad õhk, vesi ja taimedest tekkinud huumus kiiremini sügavamale, huumus seguneb liiva  ning saviga. Mahajäetud urgudesse tungivad taimejuured.

Vihmaussid moodustavad umbes poole mullafauna biomassist, s.t. kaaluvad sama palju kui kõik teised loomad mullas kokku. Tõenäoliselt kaaluvad kõik maailma vihmaussid üheskoos rohkem kui kõik maismaaimetajad.

Iga uss neelab päevas umbes niisama palju mulda, kui ta ise kaalub. Vihmaussid töötavad aasta jooksul läbi kümneid või sadu tonne mulda hektari kohta. Tänu sellele on muld sõmeraline, imab hästi vett ja on rikas pisiolestest.