Vihmauss

Vihmaussi lühitutvustus

Eluvormina on vihmauss palja silmaga nähtav ja käega katsutav pehme, jalgadeta, lülistunud loomake. Igal lülil on kaheksa pisikest harjast, mida tunneme vastukarva silitades. Loom koosneb kahest üksteise sisse monteeritud torust: välimine on kehasein, sisemine soolikas, muud siseelundid mahuvad nende kahe toru vahele. Eesotsas paikneb suu, tagaotsas pärak. Silmi ega kõrvu pole. Elab mullas, sööb mulda. Täiskasvanul on ümber mitme kehalüli heledam, näärmeline nahapaksend, mida nimetatakse vööks; seda läheb vaja sigimisel.

Eesti vihmaussid

• Harilik vihmauss- kuni 30 cm pikk, kõige suurem, elab sügaval.
• Punane vihmauss- kuni 15 cm, väga liikuv, elab kõdukihis ja mulla ülemises kihis.
• Tume vihmauss- kuni 85 mm elab mullas ja kõdukihis, pole haritavates muldades.
• Suur mullauss- väga sarnane hariliku vihmaussiga, eristatakse tunnuste järgi, mida palja silmaga ei näe.
• Harilik mullauss- kuni 17 cm, meie kõige arvukam liik.
• Roheline mullauss- kuni 85 mm, eelistab niiskemaid looduslikke muldi.
• Roosa mullauss- kuni 15 cm, nii haritavates kui looduslikes muldades.
• Piimjas soouss- 18 cm, looduslikud niisked mullad.
• Sinakas soouss- kuni 18 cm, seni leitud vaid Tallinna Botaanikaaia mullast.
• Nelikant- kalduss- kuni 67 mm, elab märjas mullas, veekogude kallastel, ka madalates mageveekogudes.
• Kaheksakant-kõduuss- kuni 6 cm, elab ainult metsakõdus.
• Peen kõduuss- 6 cm, elab kõdus ja vahel mullas.
• Sõnnikuuss- kuni 13 cm, elab ainult kõdunevas sõnnikus ja kompostis, ainuke liik, keda inimene on äri eesmärgil kultuuristanud.

Vihmaussi ehitus

Vihmaussid hingavad otse läbi pindmise limanaha. Õhu käes või liiga kuivas mullas niisutab kehapinda vähehaaval kehamahl, mida eristavad pisikesed avad iga kehalüli seljapoolel. Veresoontes kannab hapnikku laiali punane hemoglobiin nagu meilgi, kuid see pole verelibledesse koondunud, vaid vereplasmas laiali. Pikk seljasoon kehaõõnes pumpab verd ettepoole, väiksematesse harudesse ja kapillaaridesse. Ka mõned harusooned eespoolsetes lülides võivad südame kombel tuksuda. Teises suures pikisoones, kõhupoolel läheb veri isevoolu jälle tahapoole. 

Silmi vihmaussil pole, aga kehaseinas leidub valgustundlikke rakke, et teaks valgust ära tunda ja sellest hoiduda. Maitsmis- ja kompimismeel on olemas. Kõige tundlikum on eesots, mis peab kulgemisel teed valima ja söödavat leidma. Helisid eristab loom kompimismeelega, maa värisemisena. Mingil määral on tal ka mälu, nagu on näidanud katsed labürintides.

Vihmaussi pisike peaaju asub seljapoolel suuõõne kohal. Palju suurem ja olulisem on kõhtmine aju- pikk närvikoe väät läbi kogu keha, igas lülis pooliseseisev närvitänk. Läbi kogu kõhtmise aju kulgeb kolm eriti jämedat närvikiudu. Neid mööda jookseb häire, kui on vaja kähku keha kokku tõmmata, et ohu eest põgeneda: mööda keskmist kiudu eest tahapoole, äärmisi kiude pidi tagant ette. Peale närvisignaalide toimib aju ka sisenõristusnäärmena, eristades hormoone.

Vihmaussi elukeskkond, liikumine ja toitumine.

Vihmaussid  on mullafauna võimsamad esindajad , kes ületavad kõiki teisi biomassi, hingamise intensiivsuse ja mulla struktuuri parandamise võime poolest. Maailma teadlaste andmeil on vihmaussidel mullas tohutu käigusüsteem. Rohumaa ühel hektaril võib olla kuni 9000 km käike.

Igal liigil on oma eelistused. Muld on nagu kolmekorruseline maja. Ülemisel korrusel , kõdunevate kõrte ja lehtede kihis elavad väikesed, hästi liikuvad ja tumedat värvi liigid: kaheksakant kõduuss, peen kõduuss, tume vihmauss. Veidi allpool, rohujuurte vahel tegutseb neist suurem punane vihmauss. Kõik neli liiguvad horisontaalsuunas, kuid sügavamale, tiheda mulla sisse ei tiku. Seepärast on neil õhuke kehasein, katsudes tunduvad nad vedelad. Nad söövad vähelagunenud taimejäänuseid. Tumepunane nahapigment kaitseb neid juhusliku päikesepõletuse eest.

Keskmisel korrusel, paarikümne sentimeetri sügavusel sõmeras mullas rändavad ringi harilik mullauss ja roosa mullauss, need on heledad ja läbipaistva nahaga. Nad on aeglasemad, aga lihaselise  tihke kehaga. Neelavad lagunenud huumust, mis on vähem toitev kui taimetükid. Uruavadest pressitakse välja roojakuhilaid.

Kõige vägevamate, hariliku vihmaussi ja suure mullaussi kodu on keldrikorrusel. Nende urud küünivad ühe või isegi kahe meetri sügavusele, savi ja räha sisse. Ussid on pikad ja jämedad, peaaegu musta eesotsaga, kuid helehalli lameda sabaga. Tume pigment on sellepärast, et nad käivad vahel maapinnal. Ülal käia on vaja, sest paljas savi ei toida.

Roheline mullauss ja piimjas soouss tahavad niiskemat mulda, viimane ka lubjarikkamat. Pisike, kandilise sabaga nelikant-kalduss elab jõe- ja järvekallastel märjas mullas, vahel päris madalas vees, eriti allikates. Kollase-punasevöödilise keha ja teravalt lõhnava kollase kehamahlaga sõnniku-uss elab lautade ligidal sõnnikus, kompostis või mädanevas põhus.

Enamik vihmausse jahedust ei pelga. Vihmausside mõnusaim aeg algab sügisvihmadega ja kestab maa lõpliku külmumiseni. Talveks taanduvad nad sügavamale või keeravad end mullas sõlme, tühjendavad soole, kattuvad limakapsliga ja jäävad saatuse hoolde. Nii võivad nad ka kergelt külmunud mullas, alajahtunult vastu pidada. Kui kehamahlad jäätuvad , siis tuleb surm.

Vihmaussid kasutavad liikumiseks lihaseid, vesiskeletti ja harjaseid. Kehasein koosneb ringlihaste ja pikilihaste kihist, lülid on üksteisest vaheseintega eraldatud ja nende õõned vedelikku, soolikat ja muid siseelundeid täis. Kui pikilihased kokku tõmbuvad, suruvad nad kehalülisid lühemaks ja jämedamaks; ringlihased jälle pikemaks ja peenemaks. Sellised kokkutõmbelained liiguvad vaheldumisi eest tahapoole. Eespoolne osa peeneneb ja nihkub ettepoole, siis jämeneb ja tõmbab järgmisi, parasjagu peenenevaid lülisid järele. Tahapoole suunatud harjased ankurdavad paisunud lülisid uru seinte külge. Väga tihedast mullast võib uss end ka tasapisi läbi süüa.

Vihmaussid neelavad kõike: huumust, liivateri ning kõdunevaid taimetükke koos seeneniitide, pisiloomade ja bakteritega. „ Alumise  korruse” loomad  käivad maapinnalt taimelehti toomas. Seeditakse mitmesuguseid pisioleseid, eriti seeneniite, vetikaid ja ainurakseid.

Suurem osa neelatud mineraalsest või orgaanilisest massist tuleb varsti ussi taguotsast välja. Kõdukihis liikuvatel ussidel pudeneb see lihtsalt siia-sinna;sügavamal elavad loomad tihendavad rooja ja lima seguga oma urgude seinu ning ülejäägi suruvad uruavast maapinnale. Pisikeste kägarate ( koproliitide) all on auguke. Meie vihmausside hunnikud on kuni paari sentimeetri kõrgused ja mõne grammi raskused.

Vihmaussi väljaheide pole enam sama, mis neelatud muld. Mullaosakesed on soolelimaga sõmerateks kleebitud. Muld on täis vihmausside hargnevaid ja omavahel liituvaid urge nagu labürint. Piki urgusid pääsevad õhk, vesi ja taimedest tekkinud huumus kiiremini sügavamale, huumus seguneb liiva  ning saviga. Mahajäetud urgudesse tungivad taimejuured.

Vihmaussid moodustavad umbes poole mullafauna biomassist, s.t. kaaluvad sama palju kui kõik teised loomad mullas kokku. Tõenäoliselt kaaluvad kõik maailma vihmaussid üheskoos rohkem kui kõik maismaaimetajad.

Iga uss neelab päevas umbes niisama palju mulda, kui ta ise kaalub. Vihmaussid töötavad aasta jooksul läbi kümneid või sadu tonne mulda hektari kohta. Tänu sellele on muld sõmeraline, imab hästi vett ja on rikas pisiolestest.

 

 

 

Eduard Bornhöhe ,,Tasuja”

 1.Kirjuta nime järel selgitus, kes tegelane on:

Vahur – Jaanuse vanaisa

Tambet – Jaanuse isa

Metsa Jaanus– Tasuja

Oodo – Jaanus tutvus temaga kui ta oli 10 ja neist said head sõbrad, kuni Jaanuse hobune Oodo seljast viskas. Mõisahärra poeg.

Emmi – Oodo õde. Mõisahärra tütar.

Rüütel Kuuno – Emiilia abikaasa.

Prohvet Pärt – Mees, kes elas metsas oja ääres ja tundis taimetarkusi, enne seda oli olnud vapper rüütel.

Maanus – Eesti talupoeg, kelle Jaanus kupja eest ära peitis.

2.Kuidas sai Vahur vabaduse? Mida ta ütles oma surivoodil?

3.Kirjelda Tambeti ja vana mõisahärra suhteid!

4.Iseloomusta Oodot, kuidas Oodo iseloom mõjutas sündmuste käiku?

5.Kuidas iseloomustad Jaanuse ja Emmi suhteid?

6.Mida said jutustusest teada talupoegade elu kohta pärisorjuse ajal?

7.Jutusta sündmustest Metsa talus!

8.Kuidas võis saada Jaanusest Tasuja?

9.Jutusta Lodijärve lossi vallutamisest.

10.Kuidas jutustus lõppes? Miks ei võinud lool olla õnnelikku lõppu?

1.Ta päästis preestri karu käest, tingimusel, et ta lastakse vabaks.Oma surivoodil ütles ta, et hoidku oma vabadust ja ärgu iial unustagu kes nad on.

2. Tambet ja vana mõisahärra said hästi läbi.

3. Oodo oli ülbe, uhke ja kergesti solvuv. Kas või sellepärast, et ta ju ise tahtis Jaanuse hobusega kihutada ja see oli puhta tema süü, et hobune ta seljast heitis. Ja muidugi ajas ta süü Jaanuse kaela. Või sellepärast et ta hakkas oma esimesel kohtumisel Jaanusega temaga kaklust otsima. Ja just sellepärast Oodo Jaanust ei sallinud. Ja oma ülbuse ja uhkuse pärast ta põletas Jaanuse maja maha ja võttis Tambeti vangi.

 4. Jaanus ja Emiilia olid alati omavahel hästi läbi saanud. Võiks isegi öelda, et nad olid üksteisesse armunud, aga kumbki ei tunnistanud seda.

5. Ma sain parema ettekujutluse sellest.

6. Maanus palus Jaanusel ennast ära peita. Jaanus peitiski ta ära. Siis tuli kubjas Maanust tagasi nõudma, Jaanus ei reetnud Maanust. Siis läks kubjas lossi ja rääkis, kuidas Jaanus teda mõnitanud ja solvanud oli. Oodo võttis oma sõdurid kaasa ja läksid siis kogu kambaga Maanust tagasi nõudma. Jaanus ei andnud Maanust ära. Oodo võttis Tambeti vangi ja pani Metsa talule tule otsa, ise arvates, et Jaanus on seal sees. Aga hämmastaval kombel ei põlenudki Jaanus sinna sisse.

7. Tal olid meeles Vahuri viimased sõnad ja ta oli vastava iseloomuga. Nii et tal olid kõik eeldused Tasujaks saamiseks.

8. Jaanus tuli tagasi Tasujana ja hakkas Eestlaste ülestõusu juhtima. Nad võtsid sihtmärgiks majad, kus sakslased ja taanlased sees olid. Lodijärve loss oli üks sellistest. Jaanus tappis Oodo ja hakkas ka Emiiliat ja Kuunot tappa, kuid Emiilia anus, et ta Kuunot ei tapaks. Jaanus ei tapnudki Kuunot, vaid selle asemel väljus ta lossist.

9. Eestlastele tehti ära. Tasuja sai surma. Lool ei võinud olla  õnnelikku lõppu, sest päris ajaloo sündmuste järgi ei võitnud eestlased ülestõusu.

Eesti Vabariik

Sümbolid.


Riigilipp

Esimese määruse Eesti riigilipu kohta võttis vastu Eesti Vabariigi ajutine valitsus 21. novembril 1918. aastal. 1922. aasta juunis kinnitas Riigikogu sinimustvalge lipu ametlikult riigilipuks. Pärast Eesti Vabariigi vägivaldset liitmist NSV Liidu koosseisu 1940. aastal keelati senise lipu kasutamine.
Tähtpäevadel lehvib sinimustvalge lipp, sest see on Eesti riigi lipp.

Hümn
Eesti Vabariigi riigihümn on koorilaul "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm", mille viisi lõi 1848. aastal saksa päritolu Soome helilooja Fredrik Pacius. Eestikeelsed sõnad kirjutas laulule Johann Voldemar Jannsen. Eestis lauldi seda esimest korda Eesti esimesel laulupeol 1869. aastal. Koos rahvusliku liikumise ja rahvusteadvuse kasvuga Eestis 19. sajandi lõpul sai "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm" Eestis väga populaarseks. Niisama tuntud ja armastatud oli algul üliõpilastele kirjutatud laul ka Soomes. Kui Eesti ja Soome end pärast Esimest maailmasõda iseseisvateks riikideks kuulutasid, sai Paciuse meloodia, mida Eestis ja Soomes lauldi erinevate sõnadega ja ka erinevas tempos, mõlema maa riigihümniks. 

Riigivapp
Eesti riigivapil on kaks kuju: suur riigivapp (pildil) ja väike riigivapp. Suurel riigivapil on kuldsel kilbil kolm sinist sammuvat ja otsa vaatavat (passant gardant) lõvi. Vapi kilpi ümbritseb külgedelt ja alt kaks kilbi alaosas ristuvat kuldset tammeoksa. Väikese vapi kilp ja vapikujund on samad mis suurel riigivapil, kuid ilma tammeoksteta.

Eesti riigivapi motiiv pärineb XIII sajandist, kui Taani kuningas Valdemar II annetas Tallinna linnale Taani riigivapi sarnase kolme lõviga vapi. Sama motiiv kandus hiljem üle Eestimaa kubermangu vapile, mille kinnitas keisrinna Katariina II 4. oktoobril 1788.
Riigikogu kinnitas Eesti riigivapi 19. juunil 1925. Eesti vägivaldsel liitmisel NSV Liiduga 1940. aastal keelati senise vapi kasutamine. Uuesti võeti ajalooline Eesti riigivapp kasutusele 1990. aasta 7. augustil. Riigivapi seadus kuulutati välja 3. juulil 2001.


Eesti Vabariigi riigipead

Praegu on  Eesti Vabariigi president Toomas Hendrik Ilves. Eesti Vabariigi praegune president Toomas Hendrik Ilves on sündinud 26. detsembril 1953. aastal Rootsi pealinnas Stockholmis. Enne teda on olnud Eesti presidentideks Lennart Meri, Arnold Rüütel ja Konstatin Päts. Eesti Vabariigi presidendi ametihoone asub Toompeal.

 Tähtpäevad, kus heisatakse Eesti Vabariigi riigilipp

• 3. jaanuar – Vabadussõjas võidelnute mälestuspäev
• 2. veebruar – Tartu rahulepingu aastapäev
• 24. veebruar – Eesti iseseisvuspäev, Eesti Vabariigi aastapäev
• 14. märts – emakeelepäev
• mai teine pühapäev - emadepäev
• 9. mai – Euroopa päev
• 4. juuni – Eesti lipu päev (alates 2004. aastast)
• 14. juuni – leinapäev (lipp heisatakse leinalipuna)
• 23. juuni – võidupüha
• 24. juuni – jaanipäev
• 20. august – taasiseseisvuspäev
• 1. september – teadmistepäev
• novembri teine pühapäev – isadepäev
• Riigikogu või kohaliku omavalitsuse volikogu valimise päev, rahvahääletuse toimumise päev ja Euroopa Parlamendi valimise päev.